teisipäev, 7. veebruar 2017

Mugavustsoonist välja!

Pole siia tõesti kiire elu tempo tõttu kirjutanud. Aasta algas mul rahulikult, pere keskel nagu tavaliselt. Pole minu jaoks mingi suur sündmus, mida tähistada väga suurelt. Vahepeal olen üsna korrapäraselt jõusaalis treeninud, va viimane nädal, sellest peagi räägin. Kuid mis mulle endale kuidagi pähe ei mahu on see, et ma suudaks palju rohkem raskusi juurde panna, aga ma ei ole seda teinud. Ma ei tea mis mugavustsoonis ma hetkel olen. Igatahes tunnen, et ma pean siit välja kiiremas korras saama. See on täpselt see hetk kus sa ütled ise endale või kellegile, et ''sul pole aega'' või ''sa täna ei jõua.'' Justkui kaitsemüür ja saad mugavalt olla.
Viimane kord, kui Romani juures trennis käisin sain aru, et jõuan ikka küll kui raskusi veel peale panna. Ei olnud mingit probleemi. Eelneval nädalal üldse ma treenisin palju vähem, käes oli kaua oodatud meistrivõistlused mu erialal ja pinge koguaeg kasvas, olen üsna võitlushimuline :) Tekkis tunne, et ma pole kunagi vabalt rääkinud, kõne võttis kokutama ja keel oli ''sõlmes'' koguaeg. Kui võistluspäev käes oli siis pidime oma etteaste piletid välja loosima, ma nagu ikka sain minna esimesena. Närv oli ikka korralikult jälle püsti ja tundsin, et kõik teadmised on meelest läinud. Situatsiooni keskel kliendiga kuidagi ei pannudki tähele teisi kui ainult oma klienti. Aga sain tehtud ja tekkis meeletu pingelangus peale seda. Mul eelnevatel päevadel pea valutas ikka korralikult. Ilmselt oligi sellest. Päev sai läbi ja yeei, i did it again. Sain esimese koha :) Tuleb rohkem vaid endasse uskuda.

 Oleme muidu üsna tihedad poes käijad, aga see on juba nii tüütu ning tuleb mõtlematuid oste ikka ette. Sellest aastast mõtlesime, et ostame nädala alguses nädala söögi ära. Ei ole mõttetuid oste ja ka tuleb välja, et rahakoti sõbralikum on ka.
Minu nädala toidu nimekiri :

  •  Porgandid, kartul, kapsas, sibulad
  • Salatilised, spinat, lehtsalat, jääsalat, paprika, kurk , tomat, avokaado
  • Kreekajogurt, piim, keefir , lahja kohupiim, vahel ostan kodujuustu ka aga see jääb mul alati seisma, ei meeldi see kohe mulle üldse, juust
  • pähklid, õunad, banaanid, pirnid, kiivid
  • woki köögiviljad 
  • tomatipastad, chillipipar
  • kanafilee sink
  • seened
  • Kaerahelbed, täistera röst, sepik
  •  Kanahakkliha, kanafileed, veisehakkliha, kala
  • Pruun riis, tatar, täistera makaronid, ma eelistan klaasnuudleid rohkem. Aga mul pere ka veel :)
  • oad, munad
marjad on koguaeg mul kapis, mul on usin ämm. :)
Hetkel justkui ei tule rohkem pähe mis ma kokku ostan veel. Aga tõesti nimekirjaga ikka palju mugavam käia. Tore, et nüüd avastasin selle tegemise, haha.


Räägin ühe saladuse ka, kohe kohe peaks ilmuma Tervis Plussis Kilo kaloris väike lugu minust kus räägin kaalu kaotamisest ja enda teekonnast. Aga see selleks, seda täpsemalt siis kui see väljas juba on.

reede, 30. detsember 2016

2016 aasta viimane postitus..

Sünnipäeva trall ja jõulupraed on nüüdseks seljataga ja aasta hakkabki lõppema. Detsembri kuu on alati olnud üks väga eriline kuu, mitte see tõttu, et ma vanemaks alati, siis saan vaid just siis on  jõulud - rahu, armastuse ja pereaeg, aga lihtsalt natuke suurema tähistamisega. Ei ole patt süüa jõuludel kõike head ja paremat ning juua magusat glögi vaid tuleks vaadata mida sa ülejäänud aasta sööd ja suhu pistad. Tegelikult ma ise natuke ka ahhetasin, kui istusin 4 tundi jõululaua taga ja toit koguaeg silme ees oli. Raske oli olla pärast  küll, aga see oli vaid üks päev, vähemalt sai koos lähedastega koos olla, kellega igapäev kokku ei satu.


Enne jõule oli jõusaal koguaeg nii paksult üle rahvastatud, et mul kadus mingi hetk motivatsioon üsna ära. Ma lihtsalt ei ole kangi järjekorras ootaja. Romani juurde olen siiani kord nädalas jõudnud ja ma olen väga rahul, trennid on väga tugevad, et pärast on raske oma nime meenutada. :) Ma hetkel kaalun end iga kahe nädala tagant, igapäevane kaalumine viib mind kuidagi äärmustesse.. kas hakkan üle pingutama või lähen laisemaks ja tegelikult kaalumine jõusaalis treenides polegi väga määrav. Hetkel kaalun 71,4kg. Seega olen kaodanud nüüd pea 5 kg Romaniga alustades. Mu ideaal on koguaeg olnud 68kg. Muidugi seda siis kui olid ka teised vaated. Kehanalüüsi programmiga näitab, et mu normaal kaal oleks 70kg. Tegelikult see ajabki mind veidi segadusse.. seega kaalun harvem ja pigem mõtlen lihastele ning rasvapõlemisele.

Vahepeal sheeriks ka kama, sain endale maitsvaid erinevaid smuuti kamasegusid. Mis on teistsuguse koostisega, nimelt on tehtud marjajahust ja kasutatud ainult roosuhkrut. Tegemist on aeglaselt imenduva süsivesikutega. Mis tõstab aeglasemalt veresuhkrut ja hoiab kauem täiskõhu tunde. Minu lemmikud on banaani-toorkakao segu, millega ma teen putru. Jah, kamajahu on sama hea pudrumaterjal kui ükskõik milline teine teravili. Selle seguga tuli puder mõnusalt sametine, pudingu sarnane.. Kusjuures päris hästi maitseb lastele ka. Muidugi sobib ka sojapiimaga ja külmalt, jääb mõnus pudingu laadne. Teiseks lemmikuks on vallatu vaarikas, tegin endale segu rjaženkaga, värv jääb ilus roosakas, mis isegi pildil pole nii hästi näha. Päris hea kasutada vahepalana enne trenni. Muide saab ka jäätise sisse lisada või siis kreekajogurtile või ükskõik millisele pähe juhtuvale tootele, maitseb mõnusalt kui vaarikas :) Neid on müügil hetkel vaid Rimides. 


2016a hakkabki nüüd läbi saama, kui enamus pika laua taga räägivad kui raske aasta ja mis võiks teistmoodi olla, siis mina näen seda aastat just väga heas valguses. Nii palju uusi huvitavaid, väljakutseid, uusi inimesi ja uued sihid järgmisteks aastateks mille poole püüdelda. Ei  muudaks ma mitte midagi. Ja pealegi olen mul nüüd üks pisike koerabeebike tänu kellele ma pean olema veel aktiivsem kui eelnevatel aastatel. Ma soovin  kõigile, head vana aasta lõppu ja et uus aasta tooks eesmärkide täitumist või nende poole edukalt püüdlemist.


Maria



neljapäev, 1. detsember 2016

Keha tunneb paremini

Nüüdseks on kaks nädalat möödas, kui alustasin Romaniga treeninguid ja võin ausalt öelda, et see on päris hea algus olnud. Selle aja sees olen teinud kaks trenni temaga ja ülejäänud aja olen ise saalis treeninud. Sain väga huvitava treeningplaani ja ootasin juba kannatamatult oma trennipäevi. Ma pole veel harjunud, et ma treenin nii vähe päevi nädalas, kuid keha on tänanud mind juba. Seega tunnen end palju paremini ja miskipärast eile kaalule astudes oli kaal langenud 3kg. Ehmatasin ikka, mõtlesin, et lihas arvelt läinud kuid siis saingi tõestust sellele, et kehal oligi vaja puhkust ja taastumist tänu sellele selline langus. Ma proovin küll mitte kaaluda, sest see tekitab vaid stressi ja jõusaalis treenides kaalumisel pole mõtet. See eest mõõdan end. Kahe nädala pärast vaatame kas on pisikesi tulemusi ka näha. Panen ka siia kirja.

Treeningud koos uue treeneriga on olnud väga kiitmist väärt. Eile käisin, läksin päris tühja meeleoluga kuid peale trenni olin juba kõik unustanud. Plus muidugi ma treener proovib trennis lihvida mu harjutuste tehnikat, siis mõtlemist on palju ja millegile muule ma ei mõtlegi kui trennile ja kui raske see ikka on :). Igatahes peale trenni olin ma nagu märg lapp kes säras heast tujust.

Toitumise poole pealt ehk saab ikka nuriseda, aga eks ma olen täitsa tavaline inimene. Kellel poleks vahel piparkoogi lõhna peale neelud tööle hakanud.Eriti kui olen eelnevalt just vale toitumise peal olnud. Siiski olen nendel päevadel toitumise hoidnud mõistlikult, vahepeal sõin liiga vähe päeva jooksul. Kuid sain end päris kiiresti joonele ja stabiilseks kõik. Varem pole sellist muret mul olnud, et söögiisu pole. Ehk ma pole lihtsalt harjunud veel, sest peale rühmatreeninguid ma jooksin koju sööma ja juba toidu tegemise ajal ampsasin midagi suure nälja tõttu. Peale jõusaali ma nüüd kohe peale trenni söön ühe puuvilja või taastusjoogi ja siis lähen koju süüa tegema. Mõjub paremini ja ei söö üle ennast.Usun, et kõik ongi nüüd tänu mu teadlikumas treeningust tingitud. Ma ei tee 6-7x nädalas trenni ja söögiisu ongi vähenenud ja keha puhanud. Kunagi pole liiga hilja alustada uuesti ja targemalt. :)

Lõunasöök. Ahju lõhe koos köögiviljade ja ubadega.
Selja taha on veel jäänud mul üks tore matk kus käisime meestega jooksmas . Ma pole kunagi nii suurt maad jooksnud ja veel meestega.Seega alguses hirmutas see mind ikka kui kohale jõudsin. Distantsiks tuli 14 km. Ma üksinda jooksen tavaliselt 5-7km ja siis kaob ka jooksu isu ära nädalaks-kahekeks.Kuid see oli midagi teistsugust. Rahulikus tempos kuigi sai joostud ka vanakalt ülesse ja igasugustel nõlvadelt. Mõtlesin, et saan joosta läbi selle ilma rääkimata kuna rääkides ma lihtsalt ei suuda joosta, aga terve selle jooksu sai räägitud ühe jooksu ässaga ja polnudki nii keeruline.
Lõpetades ma küll tundsin, et ülepika aja jooksmist oleks võinud pisut lühem see distants olla kuigi samas see polnud hullem kui 7 km. Kuid jooksu inimest ei saa minust nii pea. Sai vaid proovile end panna. Kuigi Roman rääkis, et tuleks ikka endale eesmärke seada ka väiksema aja jooksul nt poolmaraton jne. Mul isegi korra käis see peast läbi.. aga.. ma veel ei usu. :)


Rajal oli nii palju erinevat pinnast, et liiges andis tunda pisut ja paar villi ikka tuli lume ja vihma tõttu. Raske oli vaid trepist üles ja alla minna hiljem. Kuid lugesin internetist, et tagurpidi kõndides ei tee sellist valu. Proovisin ja tõesti polnud valus. Naabrid küll mööda minnes vaatasid, aga mugavamalt ma koju jõudsin :)

Jõudsime just vanakalt üles, Naeratada oli raske :)
Seega pisikesed eesmärgid ka silme ette ja pingutama ! :)


Maria

reede, 18. november 2016

Samm edasi avalikult unistuseni.

Olen üsna pikalt tahtnud oma blogile taas elu sisse tuua, kuid ootasin just tänast päeva.  Pole väga stabiilselt oma eluga siin edasi liikunud ja on palju kukkumisi ja muidugi õnnestumisi ka. Kuid põhjalikult täiesti reel ma pole. Mul on kõrval paar inimest ikka kes on mulle toeks kui ma kaotan igasuguse kontrolli ja on üsna keeruline oma keha ja mõttega edasi minna. Kuulen pidevalt teiste suust, et treenin liiga palju. See tõesti on minu väljapääs või puhkus tegelikult. Ma lähen trenni ja lahkun sealt enamasti superhea meeleoluga ja ongi päev korras. Aga mida see siis mu kehaga on teinud? Ja kas see on teadlik tark treening? Nimelt aasta olen üsna sama peegelpildiga olnud kui mitte isegi halvemaks läinud. Raskusi saalis ma pole väga lisanud juurde ja siis ongi mõttetu ajakulu. Rapsin oma rühmakates oma 500 kalorit maha ja lähen näljasena koju? samal päeval äkki teen veel mõne trenni või enne hommikul saali. Keha mul muidugi jõuab, aga kasulik see väga pole olnud. Kaloraaži olen hoidnud 1600-1800 ringis ja vahepeal treeneri soovitusel ka vähem, dieedi mõttes. Paraku mu keha ei harjunud sellega ja olin mõned päevad täiesti siruli.. Peale seda kirjutasin oma toitumisnõustajale kellega kaotasin siis eelnevalt kilosid. Tänu temale ma ilmselt tegingi kannapöörde ja kirjutasin Romanile, treener keda ta soovitas kohe esimesena mulle ka aasta tagasi. Kui ma midagi ettevõtan siis ka ma väga püüdlen selle poole. Mõtlesin siis pikalt ja kirjutasingi, kirjutasin nii otse ja oma eesmärkidest kohe talle, et vaadata kuidas ta reageerib. Polnud varem rääkinud sellest väga ja ainult 1-2 lähedast inimest teadis sellest.

Nimelt tahaks jõuda nii kaugele, et suudan oma äärmustest lahti lasta ja liikuda, areneda saalis nii palju, et jõuaks lavavormini. Jah, unistan üsna suurelt. Mõte tuli juba ülekaalulisena, aga seda ma siis ei rääkinud küll kellegile, keegi isegi ei uskunud, et viitsin trenni teha seega see oleks ilmselt palju nalja valmistanud. Roman vastas väga positiivselt ja on valmis minu eesmärgi poole püüdlema. Just, see on ka üks põhjus miks ma alustasin blogi elu sisse toomisega on see, et kui ma seda avalikult teen, siis mul on motivatsioon üsna kõrgel koguaeg. Jah eesmärk on üsna suur ja kauge veel, aga absoluutselt mitte võimatu. Kuid alustame siiski samm,sammu haaval. Toitumine on mul piisavalt paigas vaid on vaja stabiilsust ja jagamist. Jagamist just sellega, et ma ei satuks äärmustesse. Õnneks, seda vist oskab mind treener aidata. Vähemalt rääkisime sellest :)

Täna siis tegime esmase trenni. Ma üllatusin väga positiivselt. Väga põhjaliku ülevaate sain treeningplaanist, harjutustest, tehnikast (mida ka minul vaja taaskord meenutada) ja ka oma  toitumisest. Ütlen nii, et ma usun juba ise endasse rohkem peale tänast päeva.

Igatahes saalis ma hakkan taas tegema 3x nd sellest ühe korra Romaniga. Ülejäänud päevad jäävad taastumiseks ja aeroobse peale, üks päev võiks täiesti vaba olla. Kuulasin siis taastumist  ja suunurgad tahtsid allapoole vajuda koguaeg. See, et ma jõuan teha see ei näita midagi, peegelpilt ei muutu sellest, et teen rühmakaid järjest. Lihasmassi kasvatamine ja selle hoidmine on ka minu jaoks omamoodi kunst kuna pean õppima taastuma. Eks näis mis saama hakkab. Usun, et saame hakkama! Muidugi kohe esimese asjana ütlesin, et käin tantsimas ja selle tahaks ka oma plaani siiski ära mahutada. Seega 4x nd käin ikka trennis. Ülejäänud päevad hmm.. kõnnin, jooksen... puhkan :)


Ma küll, tõesti ei usu oma silmi, et ma seda ka avalikult kirjutasin. Kuid mul on vaid rõõm seda ka teiega jagada. Nüüd vaid loodan,et mu lähedased suudavad mind kannatada ja olla toeks. Love you!






Ja muide, mis mõtet on unistustel kui ei püüdelda nende poole? Unistus peaks saama reaalsuseks kui selle nimel pingutada. Olen alati seda meelt olnud. :)


reede, 27. mai 2016

Tahtejõud

Alanud on mõnus soe aeg kus võib vabalt mõni nädalavahetus leida end sõprade keskel kuskil grilli õhtult (kus ei puudu ka alkohol). Ma see kuu olen vist oma rekord arv väljas käinud. Küll sünnipäevad kui ka niisama väljas käimised ja see kohe paneb paugu kaalule, nimelt kõhupiirkonda mis on mul kõige probleemsem. Rääkides Mirkoga, siis ta suht raputas mind vaimselt haha.. ütles, et mul ongi selline kehatüüp, et ühel peol alko tarbimine paneb mulle sellise paugu, et keha reageerib kohe sellele ning  mul läheb 3-4päeva kuni ma taas reel olen. Tore lugu küll. Aga nii see paraku on.

Ja mis on viimasel ajal veel mind heidutanud on see, et tahtejõus on probleem. Ma olen alati süvenenud ainult ühele asjale ja teised asjad on siis kuidagi teisel kohal. Kui pingutan koolile, siis trenni jõuan poole vähem ja kui trennis on mott nii laes, siis jäävad teised asjad unarusse. Või siis muud pere probleemid, stress ja mis muud, siis on kõik ülejäänud asjad mõtetud. Nagu ma olen ennegi öelnud ise siin, et stress on üks elu osa, siis peab oskama sellega elada. Ma ilmselt olen elanud sellega valesti. Eile trennist tulles istusin veel mõni aeg koduklubis ja jäin Mirkot kuulama kuidas ta rääkis ühest tegelasest kes omakorda rääkis tahtejõust. Kuidas arvatakse, et ülekaalulisel inimesel pole tahtejõudu? Tegelikult ta peab nii palju vaeva nägema ja oma tahtejõudu kasutama, et oma ülekaaluga liigutama, teiste ees olema, ühistranspordiga nt sõitma ja muretsema kuidas teised võivad vaadata ja mis muu.. Nad kasutavad oma tahtejõudu terve päev palju rohkem kui mõni normaalkaalus inimene. Ja lõpuks poe letis selle nt jäätise haaramine on nende arust nii pisike samm selle kõrval mis nad päev otsa on pidanud tegema ja kui palju oma tahtejõudu kasutama. See kuidagi liigutas mind ja tundsin, et ma pean pingutama rohkem ja oma peast välja viskama sõnad '' ei saa'' ja '' ei taha''. Miks ma nüüd peaksin järsku nõrgem olema? Ilmselt jah elus on palju mida ma veel naudin peale spordi ja inimesi enda ümber, aga ma peaksin hoidma kõike tasakaalus. Tulebki mõelda rohkem positiivselt ja teha uusi huvitavaid asju, et ei tekiks trenni rutiin  kui ka toidulauas.



Eile käisin Mirko juures, tunnen taas kui vabalt temaga ma rääkida sain ja selline motivatsiooni süst kohe peale trenni olemas. Tegime trenni oma keha raskustega ja TRX. Kui aus olla siis ma ei salli trenne oma keharaskustega ja just see pärast, et ma olen suht nõrk selles vallas. Eks need mõned liigsed kilod teevad oma töö.
Plus veel iga trennipäeval ma peaksin hakkama nüüd jooksma. Ma olen pigem lühema maa jooksja, aga soovitavalt võiksin joosta 1h ehk siis 10 km minu puhul umbes. Üldse pole harjutanud ja tundub päris raske ja panen end sundima välja minema. Kuid harjutamine teeb meistriks. Eile käisin ja sain oma vanas tempos joostud ja polnud häda midagi.


 Mis veel mainiks ära, nagu ma rääkisin ühes postituses siis kutsuti mind Eesti Blogi auhinnad 2016 osalema.
Kui tunned, et mu armas blogi võiks hääle saada, siis võid teha seda siin https://surveer.com/s/W94RS22J
Olen katekoorias tervise- ja kaalulangetusblogid, alt poolt teine grupp. :)



Thaanks,
Maria

neljapäev, 28. aprill 2016

haiguse möll

Aprill on küll nii emotsionaalselt segane kuu. Küll palju haigusi kaasa haaranud endale kui ka lapsele ja igast muud hala. Sellega peaksin endale meelde tuletama, et sa ei söö silmadega vaid suuga. Miskipärast on nii, et kui olen erutunud mingil teemal või ükskõik mis emotsioon on mul kõikunud, siis ma leian end kasvõi sprotte söömas ja järgmisena nt jäätist. Vahepeal suudan ikka meelde tuletada endale küsimuse enne ampsamist, et kas mul on seda tõesti vaja? Ja milleks? Kui kõht pole tühi.. ja juhuslikult vahepala aeg pole käes :D Ma saan aru tõesti, et olen emotsionaalne sööja... ilmselt kimbutab see paljusi inimesi ja ma pole üksinda. Peaks iga mõtlemata ampsu kirja panema ja ka oma selle hetke tuju. Siis saaks ehk paremini aimu mis olukorras ma nii käitun.
Ma tean, et ma nende vältimiseks on mul vaja endale aega ja minna kasvõi ilma ühegi kodu probleemi/mõttega jõusaali ja pingutada. Kuna trenn teeb ilusaks ja kui ma tunnen end hästi, olen ma lõpp kokkuvõttes õnnelik.


Hetkel saali mölluga ongi kuidagi väga segased lood. Mul on olnud kaks personaaltreenerit. Väga erinevad. Üks rohkem spetsialiseerinud crossfiti teemale ja no teeme erinevaid asju koguaeg ja teine kellega on kindel trenni plaan. Ma tunnen, et ma vajaks mingit selgust nüüd. Ma lähen saali teen pool aega väga intensiivselt ja teise poole nagu ikka, tavaliselt. Nüüd olengi segaduses. Vajan mingit plaani. Vahepeal käisin ka uuesti Koduklubis treenimas. Eks aeg näitab mis minu jaoks tegelikult õige on.

Ah tunded ongi nii segased tegelikult, samas teine minu pool on väga õnnelik, ma ei teagi miks..kui tegelikult on päris paljud asjad päris viltu. Aga eks igale mõõnale järgneb tõus.
  Ilmad võiksid veel natukenegi soojemaks minna, et oleks rohkem veel motivatsioon end õue vedada.



laupäev, 9. aprill 2016

Valikud.. valikud..

Kust siis alustada.. nagu ikka minul on kevad täiesti südamesse pugenud. huh õitsen lausa :) Ma enne leian end metsast või jõusaalist kui koolipingist. Nii mul juhtuski. Kooli motivatsioon kadus täiesti ära, ainult teeks trenni. Lõpuks suutis mu rühmajuhendaja kaine mõistuseni viia ja pidin tegema valikud, et jõuda igalepoole. Ma nüüd nädal aega olen koolis istunud ja teinud tegemata töid. Ma ausalt öeldes üllatasin ennast, et suutsin nädalaga nii palju teha. Nüüd olen jälle tagasi. See küll väsitas mind ja nädalas tuli rohkem kui 1 puhkepäev trennist. Seega võibolla ongi hea tasakaal, ma ei pinguta trennidega üle ja saan ka koolis käia normaalselt. (Kuigi ma tahaks trenni teha 24/7)
Tegelikult kui mõelda, siis ma pole väga suur alla andja. Mulle ei meeldi jätta asju pooleli. Tuleb jõuda lihtsalt ja mitte sisendada, et ei jõua. Kahjuks või õnneks see toimib.  Ja eriti suureks plussiks on see kui ümber ringi on head ja positiivsed inimesed. Ma vist ei võtagi enam negatiivseid ja pahuraid inimesi endale südamesse. Ma praegu küll ei teaks, et keegi on väga pahura olemisega inimene on mulle korda läinud või oleks midagi südamesse võtnud.. Ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Pole vaja lisa stressi.. :P Nii on palju kergem!

 Selle pildiga tuleb meelde kui ma alustasin paksuna myfitnessis oma teekonda. Oli miski väga nõrk hetk, üldse ei jõudnud, isutas rämpsu järgi. Aga oli vaja teha 1,5-2h kiirkõndi jõusaalis. Mõtlesin, et panen kohe jooksu koju kuni nägin seda pilti seinal. Siis ego ei lubanud ära minna ja tegin lõpuni. Sellised pisikesed aga emotsionaalsed asjad jäävad nii meelde. :) Vahepeal tuleb lihtsalt meelde tuletama, miks ma seda teen ja kelle jaoks. Ilmselt ikka ise enda :)


Aga kuidas ma leiaks tasakaalu koolis toitumise osas.. Seda ma ei tea. Kodus, trennis olles on see väga korras ja tasakaalus kuid koolis mitte väga. See ongi üks suur miinus mis mind ei tõmba kooli. Mu toitumis rutiin läheb sasssi. Sealne restoran on superhüper lahe koht ja imemaitsvad toidud. Kogused on ka restoranile vastavad. Pisikesed. Seega kas lõpuks ma ei suuda öelda EI mingile heale magustoidule või siis söön kooli bistroos kus pannakse minu jaoks palju. Ja suure näljaga ma ei ütle, et pange vähem. Muhaha :) Olgu.olgu, tervislikke valikuid teen ikka ja pole see asi nii hull lõuna osas, aga just ülejäänud päev. Kas on nii palju jooksmist, et ununeb vahepala ja vee joomine üldse ära. 3-4h vahet ilma vahepalata on minu jaoks palju kuna järgnev toidukord tuleb siis suur jälle. Eks ma pean kuidagi tasakaalustama sealset päeva korda kuidas söön. Õnneks Stacyle saadan uuest nädalast oma iga ampsu ja see hoiab mind reel.

Muide mind kutsuti ka Eesti Blogiauhinnad 2016 osalema. Ma küll olen koguaeg küll iseenda jaoks bloginud, et mõtteid kirja saada. Aga see on vahva, kui teised on ka huvitatud minu blogist :)


Maria